Ma arvan,et see pealkiri võib veidi segadust tekitada,kuid minu jaoks tundub see nii õige!Nimelt ma arvan,et päris paljud on kursis sellega,millised segaduses ja muutused hetkel mu elus toimunud on.Umbes 4 kuud tagasi lahkusin oma turvatsoonist ja kullakallite inimeste juurest, et tulla ja näha ning avastada maailma ja kogeda uusi kogemusi.Elu ei lähe alati nii nagu soovid või plaanid.See juhtus ka minu elus.Nimelt,kõige alguses,kui ma üldse seda mõtet kaaluma hakkasin,et tulla USA-sse au pairiks,tundus see olevat parim lahendus minu järgnevale eluetapile.Ajapikku kõik muutus,ma sain endale inimese,kellest väga hoolisin ja kes minust väga hoolis.Ma olin väga õnnelik ning rahul.Samas ma olin väga kurb,kuna teadsin,et olen juba langetanud otsuse minna USA-sse ning tagasiteed enam ei ole.Tähendab,kindlasti oelks olnud,aga see oleks asjad keeruliseks teinud.Nõnda ma siis lahkusingi Eestist õnnetuna.Lennujaamas hüvastijätmine on vist kõige kurvem kogemus,mida kogenud olen.Justkui lahkuks nendest kallitest inimestest,kellega iga oma päeva koos veetnud olen,igaveseks!Eriti raske ja südantlõhestav oli see kui mu väike ingel Hugo järsku mõistis,et ma olen tõesti lahkumas ning nutma hakkas ja käe välja ulatas,et ma ikka jääksin.Ma ei oska sõnadesse pannagi kui raske lahkumine see oli!USA-sse jõudes ei tundunud asjad üldse nii minevat nagu oleksid pidanud minema.See pidi ju olema minu unistus,aga polnud sinnapoolegi.Vahepeal ma lausa hetkeemotsioonidest ütlesin,et vihkan USA.Esimesed 2 kuud oli nii raske aeg,et ei oska kohe kirjeldadagi.Iga ühtu möödus nuttes,ei suutnud mitte kuidagi kohaneda või end siia kuuluvana tunda.Midagi ei läinud nagu paremaks.Kõik nagu seisis.Kuid siis tuligi lõpuks see otsus,mida tehes alguses ma olin väga rahul ja tundsin kergendust.Nädalad või isegi nädal hiljem hakkas see mõte mind veidi piinama.Kas see oli õige otsus?KAs ma olen kindel,et see on mida ma tahan?Kas ma olen kindel,et am ei hakka seda kahetsema?Järsku ilmus üks suuuuur segadus minu peas.Ma ei rääkinud sellest kellegi,sest päris paljud inimesed teavad,et ma ei räägi just väga tihti oma probleemidest.Seega hoidsin seda enda teada.Ajapikku hakkasid need küsimused mind veel rohkem piinama.Mu pea oli sadu mõtteid täis.Ma olin õnnelik,et saan kõiki oma lähedasi näha,teisalt olin segaduses,kas ma olen ikka valmis loobuma oma unistusest,mis muutus justkui õudus unenäoks,mille ajel oma ootamatu otsuse tegin.Mida lähemale lennukuupäev jõudis,seda rohkem hakkas mu otsus mind piinama,kui järsku,nädal aega enne minekut,Natalie küsis minult,et kui mul oleks võimalik ja ta räägiks agentuuriga,kas ma sooviksin siis jääda?Ma olin nii üllatunud ja ei teadnudki kohe mida öelda.Ma olin jälle segaduses.Ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin.Koguaeg pea oli mõtteid täis.Ma tahan koju minna ning ei taha teistele pettumust valmistada,kuid samas teine osa minust tahab siia jääda ja oma unistus teoks teha!Missiis teha?!Mõtlesin ja veel kord mõtlesin,päris palju sai mõeldud,kui lõpuks jõudsin mõtteni,et jah,kui mul on võimalus,ma tahan siia jääda!Ma tahan oma unistuse teoks teha,ma ei taha nii lihtsalt alla anda.Ma tahan näha,mida huvitavat USA-le mulle pakkuda on!Üheks põhiliseks selgituseks lähedastele on olnud ka see,et koju on alati võimalus tulla,kuid riiki nagu USA,pole alati just väga lihtne pääseda!Niisiis saingi teada,et jah mul oleks võimalus jääda ja just nagu ime,täpselt selleks ajaks kui otsustasin,et ma jääksin siia,vabanes üks pere Dallase lähedal.See tundus olevat kui uus võimalus,mis mulle antakse ja mille ma pean vastu võtma!Loomulikult mul oli suur soov näha oma koduseid,sest ma igatsen teid väga mu kallis pere,mu kallid sõbrad,mu kallid sugulased..mu Hugo,mu Karl,mu ema..kõikikõiki!Minu otsuse peale just väga hästi ei reageeritud,see oli isegi päris üllatuseks mulle,kuidas sellepeale reageeriti,kuid isekas või mitte,mõtlesin ma tol hetkel enda peale ja tahtsin tea seda,mida tundsin enda sees,et on õige teha!Nüüd ma siis olengi siin,jätkan oma unistuste aastat ning ma olen väga uhke ja rahul enda üle,et ma tegin õige otsuse!Kahjuks see otsus,siiatulek purustas õnne,mida tundsin enne siiatulemist!See kõik lihtsalt läks nii,kõik on iseenesest muutunud.Ma lugesin oma aasta alguses kirjutatud blogi sissekandeid.Ma olen väga muutunud,ei tea kas paremuse poole või halvema poole,kuid ma tean ja tunnen,et ma olen muutnud.Ajad on muutunud,otsused on muuutnud,mõtted on muutunud.See on hämmastav,kuidas üks kogemus suudab niipalju asju elus muuta.Võib-olla see sissekanne on veidi liiga deep või segane,kuid ma lihstalt tundsin,et pean selle kõik siia kirja panema,et inimesed mind paremini mõistaks,kui mõistavad.Ma ei mõista teid hukka,kui te ei nõustu minuga,sest ma tean,et see kõik on olnud ka teie jaoks päris suur segadus ja ma vabandan sellepärast,kuid hetkel ma olen väga õnnelik,et ei astunud 17.märtsil DFW lennujaamas lennukile,mis loomulikult oleks mind tagasi toonud mu kõige kallimate inimeste juurde,kuid võib-olla oleks mul jäänud enda unistus nägemata!Ma palun kõigilt andeks,kellele ma selle looga haiget olen teinud,kuid ma otsustasin nii nagu minu sisetunne ütles!
Ma armastan ja igatsen teid ja tahaks oma hetki teiega jagada,kuid kahjuks see pole võimalik!Ma tean,et olenemata kus ma ka ei viibiks te jääte mulle alatiseks ja mina jään teile alatiseks!Hetkel ma elan päev korraga ja eks näis,mis elu toob.Ma võin öelda,et Im not living american dream yet but Im really close to that!
Ma arvan,et pean ka millestki väga töhtsast siin rääkima.Inimesest,kes on päris palju minu eluga seotud olnud.Sõbrana,mitte just kõige meeldiva inimesena,kõige kallima inimesena!Jah,kogu see suhe on keeruline olnud minu ja Sinu vahel.See algas sõprusega,supper sõprusega,mida ma nautisin ja austasin.Vahepealne aeg,mitte meeldiv aeg,segane aeg.Lõpuks kui muinasjutuna,ma olin õnnelik.Sa suutsid mu teha nii õnnelikuks,et ma ei mõelnudki millelegi,lihtsalt olin.Olin Sinuga,õnnelik ja rahul.Sa jääd alati mu südamesse,kuid hetkel ei tea keegi,mis selles suhtes toimub.
Sweet dreams to my life!(ehk perele,suguslastele,sõpradele)
Your K
This comment has been removed by the author.
ReplyDelete