ja ongi minek...

Nüüd siis lõpuks on selgunud,et novembri lõpuks mind enam Eestis ei ole vaid hoopis USA-s=)Pere elab Texases,Dallasest umbes 15 minuti kaugusel.Pere elab väga turvalises piirkonnas (kui ma õigesti aru sain,siis värvaga ümbritsetud alas,kuhu siseneda saab vaid kaarid abil).Pereema nimi on Natalie ning isa nimi David.Nende pisikesed ehk kaksikud Ethan ja Sophia on alles 11-päevased.Eile rääkisin nendega umbes 20 minutit,kirjledasid oma elustiili ning oma maja ja kohalikku kliimat jne.Nad tundusid väga sõbralikud ning toredad,mis pole tegelt üllatav,kuna ameeriklased ongi väga sõbarlikud inimesed;)Nad elavad kahekordses majas,kus mul on enda tuba koos vannitoaga ja terrassiga,mis viib õue basseini juurde.Rääkisime ka minu sinnamienkust,et millal see umbes olema peaks ning pereema arvas,et umbes 19 november,aga eks see võib muutuda ning varsti on kindlasti paigas kuupäeva.Igatahes,ma olen väga.väga põnevil,kuid samas ka väga-väga kurb.See kõik jõudis alles eile mulle kohale.Ma arvan,et minek kujuneb üliraskeks ning ei taha ettekujutadagi,mis lennujaamas toimuma hakkab.Nii raske on oma lähedastest eemale minna,peaaegu et teisele poole maakera,kuid see on juba ammu mu unistus ning pean selle täide viima.See saab olema kõige raskem kui ka kõige parem aasta;)